Mis toob inimesed erakorralise meditsiini osakonda 

Ida-Viru Keskhaigla erakorralise meditsiini osakonda (EMO) pöördub aastas pisut alla 30 000 patsiendi ehk keskmiselt 80 patsienti ööpäevas. 1/4 neist tuuakse kiirabiga, 3/4 pöörduvad ise – EMO jaoks oleks vastupidine suhtarv sobivam, sel juhul täidaks see eesmärki, milleks EMO just loodud on! Kui me räägime isepöördujatest, siis tullakse kõikide erinevate tervisemuredega, mis ulatuvad eluohtlikest seisunditest, näiteks äge südamelihase infarkt või väiketraumadest kuni kergete või pikaajaliste kaebusteni. Tüüpilised kerged või kroonilised haigused, millega pöördutakse on viirushaigused, seljavalu, liigesvalud ja teised kroonilised valud, kõrge vererõhk, kõrvetised, kõhukinnisus, isutus, väsimus, unehäired, nahalööbed, kuulmislangus jmt. Kõikide eelnimetatud muredega tuleb tegelikult pöörduda perearsti poole. Toon siinkohal ära drastilisemad näited: 6 kuud seljavalu; mitu aastat episoodiline kõhuvalu; pool tundi palavik 37,5; 2h tagasi tekkis kõhuvalu, mis läks ise üle; raamatut lugedes käis käes krõps; tahaks UH või KT uuringut; eriarsti vastuvõtt on 2 kuu pärast, ma ei jõua niikaua oodata; perearsti vastuvõtt on alles homme; tulin õhtul siia; tõin lapse/mehe EMOsse, laseks ennast ka üle vaadata jne. Vahel tullakse otse perearsti vastuvõtult või teise haigla EMOst sama probleemiga, või näiteks kui juba järgmisel päeval on eriarsti vastuvõtt sama mure tõttu. Muidugi tullakse ikka ka päris erakorraliste probleemidega - värsked traumad (haavad, murrud, põletused), ägedalt tekkinud tugevad või tunde kestvad valud, ägedad allergilised reaktsioonid, ägedalt tekkinud õhupuudus või hingamisraskus jmt. Kiirabiga toodud patsiendid on üldiselt erakorralised ja neist ca 50% me hospitaliseerime.

Ülekoormus – krooniline probleem või süsteemi puudujääk

EMOde ülekoormus on aastaid kestnud ja on iga aastaga süvenev probleem. Kui esimesed EMOd ehitati, siis põhiosa olid jälgimisruumid, elustamissaalid, sest arvati, et isepöördujaid on vähe - rasked haiged tulevad ju ikka kiirabiga, mitte ei kõnni omal jalal uksest sisse. Ooteruumid olid väikesed, läbivaatuskabinette oli paar tükki. Täna on EMOd sunnitud suurendama isepöördujate ala, sest haiged lihtsalt ei mahu ära. EMO ülekoormuse üks põhjus on väga lihtne - EMO on kõige mugavam, lihtsalt ja kiirelt kättesaadav arstiabi teenus, kuhu saab pöörduda igal ajal mistahes murega, kus saab kohe teha analüüse ja uuringuid, saab kohe kõik vastused, saab erinevate eriarstide konsultatsiooni, saab raviplaani ja retseptid ning seda kõike mõne tunni jooksul. Mitte kuskil mujal ei saa nii lihtsalt ja kiiresti kõik tehtud. Aga ütlen ka kohe, et kui patsiendi probleem ei ole erakorraline, siis tegelikult piirdub EMO visiit enamasti õe või arsti vestlusega. Seda probleemi, et inimesed ei teaks, millise murega kuhu pöörduda - kas perearstile või EMOsse, seda on tegelikult vähe. Aastaid on olnud sellekohane teavitus, räägime seda palju EMOs ja kiirabis, perearstid räägivad seda. Reeglina inimesed teavad, aga nad valivad enda jaoks mugavama ja kiirema variandi. Sageli väidavad patsiendid ka seda, et nad ei saa oma perearsti kätte, perearst on puhkusel või järjekord on perearstil kaks nädalat või nende perearst ei tee nagunii mitte midagi vmt. Ilmselt see vahel nii ka on, aga vahel ka ei räägita tõtt. Teine põhjus on vananev ühiskond, meil on palju eakaid inimesi, kellel on sageli ka mitu haigust ja need haigused kipuvad süvenema või nad saavad uusi haigusi, põevad neid raskelt ja satuvad sagedamini arsti juurde. 80- ja 90-aastased patsiendid on täna igapäevased EMO külastajad. Muud põhjused on võib-olla vähem tähtsad.

Saatekirjaga EMOsse - plussidest ja miinustest

Seda on EMO, kiirabiarstid ja meie selts palju arutanud, aga häid lahendusi ei ole. Lahendus, mis võib esmapilgul või ühest vaatenurgast tunduda hea, võib teisest vaatenurgast olla halb. Alustati teavitustööga, millise murega perearstile, millisega EMOsse. Inimesed said küll teadlikumaks, aga mitteerakorraliste patsientide pöördumine ikka kogu aeg suureneb. Seejärel otsustati tõsta oluliselt visiiditasu, et inimene enne mõtleks, et kui tal on vähemtõsine probleem, siis ta võiks pöörduda tasuta perearstile, selle asemel, et minna 20 euro eest haigla EMOsse. Jah, teisest küljest on oht, et kellegil ei ole hetkel

Ida-Viru Keskhaigla autopark täienes sel nädalal elektrisõiduki võrra, tegemist on haigla esimese elektriautoga, mis on Citroen Berlingo L2 FEEL Electric 136.

Tegemist on viiekohalise multifunktsionaalse sõidukiga, mis sobib nii istuvate patsientide kui ka personali transpordiks ja teiste erinevate tööülesannete täitmiseks. Kaasaegse varustusega elektriauto pakub mitmeid mugavusi: liuguksed, avar kaubaruum, automaatne kliimaseade, võtmeta sisenemine ja käivitus, soojuspump, turvapaketid ning palju muud.

„Elektrisõiduki soetamine on samm keskkonnasõbralikuma ja kuluefektiivsema haiglatranspordi suunas. Soovime oma autoparki uuendada targalt, arvestades nii tänapäevaseid tehnoloogilisi võimalusi ja meie haigla vajadusi,“ kommenteeris haldusjuht Koit Oras.

Haigla jätkab autopargi uuendamist – juba sel aastal on plaanis lisaks soetada ka tõstukluugiga kaubik toidu ja apteegikaupade veoks.

Haigla autopark koosnes seni 15 sõidukist, viimati soetati 2024. aasta kevadel 19-kohaline buss. Transpordi vedude maht oli 2024. aastal ca 357 000 km.

Ida-Viru Keskhaigla teenindab ligi 100 000 elanikuga piirkonda ning annab tööd enam kui 1400-le töötajale.

Fotol paremalt haigla haldusjuht Koit Oras, operatiivjuht Raul Juul ja autofirma esindaja.  

Hea patsient!

Täna, 3. juunil tähistame PATSIENDIPÄEVA.  Rahvusvaheline liikumine „Mis on Sinu jaoks tähtis“ sai alguse juba 2012. aastal, mille eesmärgiks on välja selgitada, mida patsiendid tegelikult hea ravi ja hoolitsuse all mõtlevad ja milline on ideaalne patsient tervishoiutöötaja jaoks. Lihtsa küsimusega ja kui vastust kuulata ja sellele reageerida, on võimalik mõjutada positiivselt kogu patsiendi raviprotsessi. Vastuseid ootame kuni 8. juunini.

Oleme tänulikud kui leiate aega vastata ühele küsimusele:

Millised on Teie ootused arsti vastuvõtul?

Küsimusele saate vastata SIIN LINGIL.

Kõigi vastanute vahel loosime välja 3 haigla sümboolikaga kingikotti. Loosiõnnest anname võitjatele teada hiljemalt 20. juuniks.

Kuigi enamik Eesti inimesi on arstiabiga rahul, esineb vahel siiski olukordi, kus meelehärmi teeb raviasutuse töökorraldus või ei olda rahul arstiabi kvaliteediga. Kuhu sellisel juhul oma murega pöörduda?

Foto: Pexels.com

Tervisekassa tervishoiuteenuste kvaliteedi teenusejuht Marion Kalju tõdes, et Tervisekassa saab sageli inimestelt kõnesid ja kirju, kus kurdetakse võimaliku ravivea, ebaviisaka suhtluse või muu probleemi üle, mis on tervishoiuteenuse osutajaga tekkinud. „Inimesed sageli ei tea, millise asutuse poole pöörduda olukorra lahendamiseks: kas Tervisekassa, Terviseameti või kellegi kolmanda-neljanda poole. Mina soovitan alustada suhtlusest tervishoiuasutusega. Kui see ei anna tulemust, siis võib vastavalt mure olemusele kontakteeruda selle valdkonnaga tegeleva asutusega,“ sõnas Kalju.

Näiteks kui on probleeme ravikvaliteedi või tervishoiutöötajate pädevusega, saab pöörduda Terviseametisse. Seevastu ravivea tõttu tekkinud tervisekahju korral tuleb ühendust võtta kindlustusseltsiga, kellega sinu raviasutus on sõlminud kohustusliku vastutuskindlustuse lepingu. Kui aga mõni raviteenus pole kättesaadav või inimene näeb terviseportaalis oma raviarveid vaadates, et tasulise visiidi eest on tervishoiuteenuse osutaja arve esitanud ka Tervisekassale, tuleks pöörduda Tervisekassa poole.

Milliste muredega millise asutuse poole pöörduda, saad vaadata ka Tervisekassa kodulehelt.

Pole rahul tervishoiuteenusega? Pöördu otse raviasutuse poole

Tervishoiuteenuse osutaja vastutab teenuse kvaliteedi eest. Pöördu raviasutuse poole, kui sinuga on ebaviisakalt suheldud, sa ei nõustu tervishoiutöötaja otsusega, sul jäi vajalik abi saamata, sinu haiguslugu pole dokumenteeritud või on seda tehtud ebatäpselt.

Info selle kohta, kuidas ja kelle juurde raviasutuses ettepaneku või kaebusega pöörduda, peab olema kättesaadav raviasutuse tegevuskohas või veebilehel (kui see on olemas).

Raviasutusega suhtlus ei andnud tulemust? Mis juhtudel pöörduda Terviseameti poole?

Ida-Viru Keskhaigla erakorralise meditsiini osakonnas töötab õena Lilia Muttonen, juba  42 aastat on ta aidanud inimesi haigla eesliinil. Lilia alustas oma karjääri erakorralise meditsiini valdkonnas Kohtla-Järve traumapunktis ning jätkas tööd, kui loodi erakorralise meditsiini osakond ehk EMO. Kolleegid iseloomusetavad Liliat targa, sõbraliku ja tähelepaneliku kolleegina, kes on valmis alati aitama. EMO õendusjuht Katrin Piirsoo sõnul on Liliaga hea töötada, ta teeb oma tööd südamega, tema dokumentatsioon on alati korrektne, see peegeldab tema kohusetundlikkust ning teeb ta hinnatud töötajaks.

Kohtume Liliaga hommikul kell 8 kui tavainimesed alustavad oma tööpäeva, aga tema on just lõpetanud oma vahetuse, väsimusest pole jälgegi. Lilia sõnul oli vahetus töine, visiiditasu tõus pole töö mahtu oluliselt vähendanud (visiiditasu tõusis alates 1. aprillist 2025 tööealistele 20 euroni ja soodustusega patsisentidele 5 euroni). 

Kuidas on muutunud erakorraline meditsiin nende aastate jooksul?

Muutunud on väga palju, peale meditsiinikooli läksin ma tööle Rakvere haiglasse, töötasin seal kolm aastat, aga tulin ikka tagasi kodukanti. Minu töökohaks sai Kohtla-Järevel asuv traumapunkt, tol ajal oli seal esmaabi, šokiruum, kaks korduva vastuvõtu kabinetti, neuroloogi vastuvõtt, röntgen, kipsituba ja registratuur – see oligi kõik. Mina töötasin korduva vastuvõtu kabinetis. Meil oli palju paberitööd ehk käsitsi dokumenteerimist, arvuteid ju sellisel kujul polnud. Meditsiinilisi töövahendeid nagu praegu, valmiskujul ei olnud, näiteks andis vanemõde meile hommikul meetrite viisi marlit ja vatti - tegime ise vajalikud tampoonid toiminguteks. Instrumentide steriliseerimine oli samuti meie enda teha, ei olnud valmis eraldi pakituna steriilseid ühekordseid vahendeid. Kipsi tehnikat ei saa praegusega võrrelda, tänasel päeval ei panda kipsi otse nahale nagu minu töötee alguses. Kompuutertomograafiast ei osanud unistadagi, meil oli ainult röntgen. Varem pidi nii arst kui ka õde patsiendi info käsitsi kirja panema. Areng on tohutu, tänasel päeval on kõik vajalik patsiendi kohta andmebaasides olemas, sisestad patsiendi andmed ja saad vajaliku info.

Millised oskused või omadused peavad EMO õel olema?

Arsti assisteerimise oskus on primaarne, kindlasti peab oskama kipsimise tehnikat, tundma ravimeid, kateetrite paigaldamist - koostöö arstiga on väga oluline.

Lisaks meditsiinilistele oskustele on tähtis tählepanelikkus patsiendi suhtes, peab oskama kuulata ja jälgida patsienti, sest patsiendi seisund võib muutuda ja selleks peame valmis olema. Igas olukorras peab jääma viisakaks ja olema abivalmis, vaatamata ettetulevatele situatsioonidele. Tänapäeval on õe töö lahutamatu osa pidev õppimine ja ajaga kaasas käimine.

Peame meeles pidama, et patsient on esikohal, kiire reageerimine vastavalt patsiendi seisundile on olulisel kohal. Muidugi tuleb meie töös ette äärmiselt pingelisi hetki, aga aastate jooksul olen õppinud reageerima ja käituma vastavalt olukordadele. Ma arvan, et õde, kes tahab EMOs töötada peab olema kiire, rahulik ja terase pilguga. Oluline on oskus töötada pingelistes olukordades, langetada õigeid otsuseid ja säilitada empaatia. Meil pole kunagi kaht täiesti ühesugust päeva, meie töö nõuab paindlikkust, head meeskonnatööd ja suurt südant. Lisaks on tähtis huumorimeel, see aitab nii patsiente kui ka kolleege keerulistes olukordades.

Kuidas olete säilitanud tööindu ja motivatsiooni läbi aastate?

Motivatsiooni annab see, et sa saad inimesi aidata, selle sama mõttega läksin ma kunagi ka meditsiinikooli õppima. Muidugi oleks olnud võimalus vahetada osakonda, aga järele mõeldes pole sellest mõttest kunagi asja saanud, mulle meeldib EMO töö. Olen sellist tüüpi inimene, kellele sobib vahetustega töö ja öösel töötamine pole mulle probleemiks. Praegu lähen koju, viskan diivanile pikali ja lihtsalt puhkan, ennast ei tohi unustada. Vabal ajal loen ja vaatan filme, väga mõnus on seda teha oma tahvelarvutist. Kui on pikem puhkus, siis võtan kaugema reisi ette, see annab võimaluse end täiesti välja lülitada ja akusid laadida.

Millise nõuande annaksite noorele, kes alles alustab tööd EMOs?

Tahe inimesi aidata on esimesel kohal, siis teadmishimu, ole avatud õppimisele ja ära karda küsida. EMOs muutuvad olukorrad kiiresti, aga sellest ei tohi lasta end heidutada, sest keegi pole siia ilma sündinud kogemustega. Jälgi, kuula ja küsi nõu – õpi kolleegidelt. Kasuks tuleb rahulik meel, sest siis töötab pea kõige paremini. 

Fotol EMO õde Lilia Muttonen 

Sel aastal pälvis Kohtla-Järve aasta ema aunimetuse meie kolleeg Tatjana Verhovskaja, kes töötab Ida-Viru Keskhaigla radioloogiateenistuses. Ta on kolme lapse ema ja ühe lapselapse vanaema.

 Õnnitleme Tatjanat toreda tiitli puhul ja toome siinkohal ära Põhjarannikus ja Severnoje Poberezhjes avaldatud intervjuu. 

Aasta ema Tatjana Verhovskaja alustab iga hommikut võimlemisega

Pühapäeval, 11. mail kell 13 kõlab Kohtla-Järve kultuurikeskuses emadepäevale pühendatud kontsert, kus kutsutakse lavale ka kõik aasta ema konkursil osalenud kandidaadid. Tänavu pälvis Kohtla-Järve aasta ema aunimetuse Ida-Viru keskhaigla radioloogiateenistuses töötav kolme lapse ema Tatjana Verhovskaja, kel on enda sõnul vaid üks soov: et tema lastel kõik hästi läheks.

Mida tundsite, kuuldes, et teid on Kohtla-Järve aasta emaks valitud?

Olin üllatunud. See oli ootamatu, sest mulle tundub, et ma ei tee midagi erilist ja minusuguseid emasid on palju. Aga väga meeldiv oli kolleegidelt, tuttavatelt ning muidugi oma lähedastelt häid ja sooje sõnu kuulda. Teades, et nad on minu üle uhked, tunnen veelgi suuremat vastutust. Tegelikult aga pole mu elus midagi muutunud − elan nii, nagu elasin ennegi.

 Kumb on teile olulisem − kas pere või töö?

Pere ja lapsed on alati esikohal, kuid naine vajab ka tööd.
Ma armastan oma tööd. Meil on tore ja sõbralik kollektiiv ning mulle meeldib inimesi aidata. Töötasin ligi 18 aastat nakkushaiguste osakonnas, nüüd olen juba kuuendat aastat Ida-Viru keskhaigla radioloogiateenistuse röntgenikabinetis tehniku abiline: kutsun patsiente sisse, aitan neil uuringuteks valmistuda... Haiglasse ei tule keegi niisama, igaühel on oma probleem ja ette tuleb igasuguseid olukordi. Seetõttu pean alati püüdma patsiente mõista, neid rahustada ning jääma ka ise stressiolukorras rahulikuks.

Mis on pereelus kõige tähtsam?
Kuidas kellelegi, aga minule lapsed. Lapsed tuleb üles kasvatada mitte selleks, et sul vanas eas keegi toeks oleks, ehkki seegi on oluline. Lapsed on võimalus tunda, et sina armastad ja sind armastatakse. Vanemate missioon on saata ellu väärilised inimesed. Jälgida, kuidas laps kasvab ja areneb, olla nii õnnestumistes kui ka ebaõnnestumistes tema kõrval. Aidata lapsel elus toime tulla − see ongi iga ema ülesanne.

Kas olete oma laste üle uhke?
Kahtlemata. Pojad on mul juba täiskasvanud. Nad on alati olnud aktiivsed spordipoisid ja kõvasti tööd teinud. Vanem poeg Vadim tegeles kooliajal aktiivselt korvpalliga. Oma esimese meditsiinihariduse omandas ta Kukrusel tervishoiu kõrgkoolis ning jätkas seejärel õpinguid Tartus. Praegu töötab ta kiirabibrigaadi velskrina. Keskmine poeg Artjom valis lapsena jalgpalli, praegu töötab ta ASis Tallinna Toiduveod. Nad mõlemad on töökad ja vastutustundlikud inimesed. Tütar Valeria õpib Maleva põhikooli 8. klassis. Tema tegeles alates kolmandast eluaastast peotantsuga, kuid pandeemia ajal oli sunnitud treenimise pooleli jätma, karantiini lõppedes aga hakkas harrastama hoopis korvpalli. Valeria on iseloomult liider ja tõeline tulesäde ning osaleb aktiivselt kooli- ja koolivälises elus.
Muidugi olen ma nende kõigi üle uhke.

Teie pojad on oma elukutse ise valinud?
Olen veendunud, et lapsed peavad oma valikud ise tegema. Katsetama, võib-olla ka vigu tegema, kuid leidma selle "oma". Ma pole kunagi kedagi sundinud − ehkki küll mitte kohe, on poisid ise oma tee leidnud ja mul on hea meel, et nad teevad just seda, mis neile endale meeldib.
Vadim läbis valitud erialani pika tee: töötas ja õppis. Nüüd näen, kuidas ta oma tööd hindab ja kõike jõuda püüab. Praegu on ta brigaadivanem.
Artjom õppis kaks aastat kokandust, kuid mõistis siis, et see pole tema eriala, ja läks informaatikat õppima. Nüüd elab ta Tallinnas ja tegeleb hoopis vedudega, kuid mulle tundub, et ta on kõigega rahul. Valerial on elukutsevalik alles ees.
Põhiline on see, et kõik, mida sa teed, oleks sulle endale hingelähedane − seda püüan alati ka lastele rõhutada.

Eeskujuks kogu perele 
Tatjana Verhovskaja kandidatuuri esitas Kohtla-Järve aasta ema konkursile tema õde Svetlana Volk.

"Olen siiralt uhke tema tugeva iseloomu, headuse ja töökuse üle. Tema elu on Kohtla-Järve linnaga lahutamatult seotud: ta on siin sündinud ja kooli lõpetanud, omandanud meditsiinihariduse ning töötanud juba veerand sajandit hingesoojuse ja pühendumusega tervishoiusüsteemis, teenides välja laitmatu maine ning kolleegide ja patsientide austuse.

Tema elus on olnud palju raskusi, kuid sellele vaatamata on ta oma lastest kasvatanud aktiivsed, haritud ja kohusetundlikud kodanikud, kes panustavad juba praegu Kohtla-Järve arengusse. Mul on siiralt hea meel, et seda rasket ja kõrvaltvaataja pilgule sageli märkamatuks jäävat tööd tunnustati. Tatjana on eeskujuks kogu me perele."

Minu teada pole teie endagi elutee päris sirge ja kerge olnud.

Töötasin viisteist aastat õmblusvabrikus ja läksin seejärel haiglasse tööle. Sugulased olid üllatunud − ehkki meie lähedaste seas on olnud palju meedikuid, olin mina lapsest saati alati verd kartnud. Kuid tegin sellise otsuse, sest kuidagi pidi ju elama − ületasin iseennast ja sain hakkama.

Töötasin nakkushaiguste osakonnas ja õppisin meditsiinikooli õhtuses osakonnas hooldusõe erialal. Kella 16ni olin tööl, sealt läksin kohe tundidesse. Puhkepäevi peaaegu polnudki, sest paralleelselt töötasin kolmel päeval nädalas narkosõltlastega. Koju jõudes panin lapsed magama ja kirjutasin kella kaheni öösel referaate − käsitsi, sest arvuteid toona polnud. Mõnikord ärkasin hommikul üles ega saanud kohe arugi, kuhu ma nüüd sättima pean − kas tööle või kooli?

Kuidas te sellisele rütmile vastu pidasite?
Aga mis valikuid mul oli? Pidin tööd tegema ja poegi kasvatama. Abiks on olnud sportlik karastus: nooruses tegelesin mitmevõistlusega ja saavutasin isegi meistrikandidaadi tiitli. Kahjuks sõitis mu treener ära Saksamaale, kuid sportimisharjumus on jäänud tänini: alustan päeva alati võimlemisega − kohustuslik harjutuste kompleks kestab 15-20 minutit. See annab energiat ja loob töömeeleolu. Sport on kasvatanud ka mu iseloomu − õpetanud visadust ja vastupidavust. Seetõttu olen alati tahtnud, et mu lapsed samuti sporti teeks.

Kui laps ei tegutse teie arvates päris õigesti, kuidas teda siis ümber veenate?
Nagu kindlasti igas peres, on ka meil olnud erinevaid olukordi. Õhtuti oleme palju vestelnud, püüdnud tekkinud olukordi arutada ja neile üheskoos lahendusi leida. Kuid see ei tähenda, et ma neile survet oleks avaldanud − lõppude lõpuks on nad ikka ise oma järeldused teinud. Kuid arvan, et nad on siiski võtnud kuulda nii mind kui ka isa − ehkki oleme temaga ammu lahus, on ta poegade elus alati osalenud.

Emal on alati palju tegemist. Kuidas tihedas graafikus lastele aega leida?
Olen püüdnud iga vaba minuti lastega veeta, õhtusöögilauas või enne magamaminekut oleme ikka igasugu sündmusi ja asju arutanud. Vanem poeg oli mulle nooremaga abiks, minu vanemad samuti, eriti isa − poisid lausa jumaldasid teda. Praegu on ta juba pensionil.
Meil on suur ja sõbralik pere. Mul on kaks õde, suhtleme perekonniti ja toetame üksteist.
Lihtne ei ole olnud, kuid oleme hakkama saanud. Saatus on mulle vääriliselt tasunud: kohtasin meest, kellest sai minu tugi ja kelle mu pojad samuti omaks võtsid. Õppisime Jevgeniga ühes koolis ja oleme nüüdseks juba 17 aastat koos, Valeria on me ühine tütar. Abikaasa on alati mu kõrval ja abistab mind kõiges − tal on kuldsed käed ja ta oskab kõike.
Muide, ma õpin praegu ka: veebruaris läksin eesti keele kursustele, sest tahan kõrgemat kategooriat saada. Täiskasvanuna pole kerge keelt õppida, kuid Valeria aitab − ta teab palju ja on alati mu kõrval.

Kas täiskasvanud lapsed jagavad teiega oma muresid?
Pojad kõike ilmselt ei räägi, sest ei taha mulle muret valmistada. Valeria aga on väga avatud, ta on nagu mu sõbranna.

Mida oma elukogemusest tahaksite lastele edasi anda?
Tundub, nagu oleksin neile juba kõike õpetanud. Neist on kasvanud lahked ja hoolivad inimesed, ja mitte ainult oma lähedaste suhtes − olen kindel, et nad ei lähe ühestki abivajajast niisama mööda.
Praegu on teil ilmselt rohkem vaba aega. Kuidas te seda veedate?
Meil on 12tunnine libisev graafik, seetõttu ei lange see alati teiste pereliikmete omaga kokku. Aga kui mul on puhkepäevad, helistame üksteisele, püüame kokku saada, sõidame koos kas kontserdile või suvilasse. Suvila kuulub küll vanemale õele, aga saame kõik seal kokku. Mulle meeldib ka roosidega jännata.
Pühade ajal koguneme ühise suure laua taha − mõnikord 15 inimest − ja teeme ka koos süüa. Loodan, et ka emadepäeval tulevad kõik siia ning saame üheskoos kultuurikeskusesse kontserdile minna.

Millised toidud teie perele meeldivad?
Me ei ole kaugeltki originaalsed: kartulisalat ja sült − muidugi enda valmistatud.

Millised on teie pere traditsioonid?
Ei midagi erilist: võimalust mööda peame koos pühi ja reisime − peamiselt mööda Eestit. Teeme üksteisele sünnipäeva või mõnel muul puhul toredaid üllatusi.

Mis on olnud kõige ootamatum üllatus?
Hiljuti kinkisid lapsed meile abikaasaga puhkuse Toila sanatooriumis.

Millest te emadepäeva eel unistate?
Suurim väärtus on sõbralik pere ja edukad lapsed ning minul on nad olemas. Unistus on mul üks: et lastel kõik hästi oleks. Pojad on oma elu juba rööpasse seadnud, mõlemal on hea abikaasa. Veebruaris tegi vanema poja pere mulle kaua oodatud kingituse − lapselaps Leon on nüüdseks kahekuune. Valerial on kõik alles ees, kuid usun, et temalgi õnnestub kõik soovitu − kindlasti aitame tal oma unistused ellu viia.

  Põhjaranniku info:

eestikeelne: Põhjarannik - Tellimine.ee

venekeelne: Severnoje Poberezhje - Tellimine.ee