On tõeliselt eriline hetk, kui saame tähistada kolleegide 50ndat tööjuubelit. See on rohkem kui lihtsalt tööstaaž – see on lugematu hulk mälestusi, inimesi, hetki ja panust.

Täna jagame rõõmuga fotosid ja meenutusi kahest armsast kolleegist, kes on teinud oma töökaaslaste päevad paremaks ja südamed soojemaks.

Fotol Ülle Mölder.

Aitäh, hambatehnik Ülle Mölder ja radioloogiatehnik Tatjana Sokolova, et olete oma tööelu pühendanud just meie haiglale.

Toome siinkohal ära intervjuu Tatjana Sokolovaga, kes jagab oma töötee kujunemislugu.

Tatjana Sokolova on sündinud Kohtla-Järvel, ta on üle viiekümne aasta olnud seotud Ida-Viru Keskhaiglaga. Tema töötee alguses oli kasutusel „eelajalooline" röntgenaparaat, mida tuli vedada osakonnast osakonda. Tänaseks on Tatjana oma ala meister, kõrgelt hinnatud nii kolleegide kui ka patsientide seas, ja tema pühendumus pole ajaga muutunud.

Kuidas sattusite tööle meie haiglasse ja kas mäletate oma esimest tööpäeva?

Muidugi mäletan! Lõpetasin Kohtla-Järve meditsiinikooli ja mind suunati tööle Haapsallu. Töötasin seal aasta ja seejärel tulin tagasi kodulinna. Esmalt asusin tööle traumapunkti, kus töötasin koos dr Helju Tiileni ja dr Ruti Soometsaga. Mõni aeg hiljem kohtusin röntgenoloog Vladimir Šapiraga, kes soovitas mul röntgenisse tööle minna. Selleks pidin läbima õpingud ja atesteerimise, mul oli õnn õppida dr Mardna juures, kes oli tol ajal vabariigi hinnatuim röntgenoloog. Sain diplomi ja olen nüüdseks röntgenis töötanud juba nelikümmend viis aastat.

Esimene tööpäev on mul siiani eredalt meeles, kõik oli uus ja veidi hirmus, aga noori spetsialiste, võeti väga soojalt vastu. Tööd oli palju, vahel tegime kaks või isegi kaks ja pool vahetust järjest. Hiljuti arvutasin, et viiekümne aasta jooksul olen veetnud töö juures kokku kolmkümmend kolm aastat ja kuus kuud! Aga kõik see on huvitav olnud.

Miks just röntgen?

Alguses töötasin õena kirurgias, aga röntgenipildid ja tehnika köitsid mind kohe - midagi maagilist oli selles. Nii ma jäingi ja pole kordagi kahetsenud.

Milliseid muutusi olete nende aastatega näinud?

Oi, neid on palju! Kui alustasin, oli meil Husari nimeline aparaat, mida pidime mööda haiglat tassima – kord reanimatsiooni, kord mujale. Ilmutusmasinate pärast käisime kõik pruunides põlledes, käed ja kitlid olid keemiast mustad. Talvel külmusid lahused ära ja neid oli vaja soojendada. Nüüd on töö tõeline muinasjutt – kõik on digitaalne, kaasaegne ja mugav. Peamine on see, et tehnika arengu tõttu jääb rohkem aega patsiendile.

Fotol Tatjana Sokolova.

Mis on Teie töös kõige inspireerivam?

Mulle meeldib, et töö on mitmekesine. Ühel päeval teen mammogramme, teisel võtan vastu EMO patsiente, siis töötan Järve Tervisemajas või Sillamäel. Selline vaheldus hoiab mõtte värske ja välistab rutiini.

Kuidas on kollektiiv aja jooksul muutunud?

Kollektiiv on noorenud ja muutunud veelgi sõbralikumaks. Mul on alati inimestega vedanud, seda nii arstide kui ka administraatoritega. Täna töötan koos väga tugevate spetsialistide ja motiveeritud noortega. Oluline on ka see, et juhtkond on me

ile lähemal ja küsib meie arvamust.

Kui tähtis on Teile kolleegide toetus?

See on hindamatu. Meie kollektiiv on minu teine perekond. Meil on juba üle 20 aasta olnud oma „tugirühm", viis inimest, kes hoiavad kokku igas olukorras, tähistavad koos sünnipäevi ja toetavad üksteist eraelus. Ilma selleta poleks ma nii kaua vastu pidanud.

Kuidas on muutunud suhted patsientidega?

Varem olime lihtsalt abistajad, nüüd nimetatakse patsiente klientideks. See muutis veidi suhtumist, aga inimesed hindavad endiselt meie tööd. Tihti tullakse tänama, vahel isegi aastate pärast. Ka linnas, kui patsiendid tänaval ära tunnevad ja sooje sõnu ütlevad, siis see on suurim motivatsioon.

Mis hoidis Teid selle töö juures nii kaua?

Mind köitis alati huvi ja põnevus. Traumapunktis oli palju raskeid juhtumeid kaevandustest ja tootmisest – põletusi, traumasid. Näha, kuidas inimene taastub, oli suurim tasu. Röntgenis inspireeris mind dr Mardna, kes näitas, kui oluline see eriala tegelikult on. Tänapäeva meditsiinis ei saa ilma röntgenita mitte ühtegi sammu astuda.

Kui peaksite uuesti valima...

Valiksin uuesti röntgeni, ainult vahel kahetsen, et arstiks ei läinud õppima, aga muus osas olen kõigega rahul.

Kuidas näete röntgenoloogia tulevikku?

Areng jätkub – digitaliseerimine, uued seadmed, tehisintellekt. Meie haiglas liigub kõik tempokalt ja selle eest tahan tänada nii osakonna juhatajat kui ka vanemõde, kes meiega alati arvestavad. Röntgen jääb alati meditsiini alustalaks – ilma selleta ei saa arst midagi teha.

Millest tänasel päeval unistate?

Soovin rohkem aega perega veeta, sest olen terve elu palju töötanud. Mulle meeldib reisida, aga nüüd tahan ka rahu ja vaikust. Peamine on, et lähedased oleksid kõrval ja tervis lubaks elu nautida.