EMO abiõde Danil Goitš
Vestleme abiõe Danil Goitš’iga erakorralise meditsiini osakonnas tema huvitavast õpinguteest, oskusest edukalt ühildada õpinguid ja tööd, sellest, mis teda inspireerib ja annab lisaenergiat, perspektiivsest erialast ning tulevikuplaanidest.
Sinu teekond õenduse juurde on väga huvitav ja õpetlik. Räägi, millise teekonna oled läbinud, et saada selleks, kelleks said.
Nagu suurem osa minu eakaaslastest, kes lõpetasid gümnaasiumi, pidin ka mina korduvalt mõtlema sellele, kelleks saada, kuidas ennast erialaselt teostada ja mis oleks see eriala, millega tabaksin otse kümnesse. Pean tunnistama, et esimese tõsised mõtted tulevase eriala valikul olid üsna tavapärased. Tuginesin sellele, millised õppeained paremini sobisid ja vastasid valdkondadele, millesse peaksin ülikoolis süvenema. Üldises plaanis keskendusin tervishoiule, ometi ei suutnud eriala osas kaua kindlat valikut teha. Kaalusin kaua kõiki poolt ja vastu argumente ning püüdsin ennast ühes või teises rollis ette kujutada, kujundasin mõttes endale ette erinevaid olukordi ja protsesse. Võttes arvesse minu suurt kirge bioloogia vastu ja peaaegu maksimumilähedast eksamitulemust, tegin lõpuks otsuse bioanalüütika kasuks. Asusin õppima Tartu Tervishoiu Kõrgkooli. Tõsi, jõudsin seal õppida lühikest aega, kuid kogusin lähituleviku osas kiirelt mõtted ja asusin õppima Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli Kohtla-Järve struktuuriüksuses juba õenduse erialal, millel ma juba ka töötan. Kuid see ei ole kaugeltki minu õpinguteekonna lõpp. Tõepoolest on minu õpingute ja tööelu teekond üsna huvitav ja ees ootab veel palju huvitavat.
Arvatavasti pole otsus astuda uuesti ülikooli kerge, kui oled korra selle protseduuri juba läbinud, teinud sisseastumiseksamid, käinud vestlusel ja ärevusega oodanud eksamitulemuste ja vastuvõetute nimekirju. Kuidas Sa erialavaliku muutmiseni jõudsid?
Vaatamata sellele, et bioanalüütiku amet on nõutud ja perspektiivikas, mõistsin juba oma lühikese õpinguaja jooksul, et rohkem tahan ma olla kontaktis patsientidega, kui teha pelgalt laboris analüüse. Nii ma siis asusingi õenduse erialale ja peagi lõpetan õpingud. Mõistagi ei olnud erialamuudatus ja uuesti kõrgkooli astumine hetkeotsus. Õppisin bioanalüütikat lühikest aega, ometi piisavalt kaua selleks, et oma otsus põhjalikult läbi mõelda. Mõtlen, et minu puhul ei olnud eriala vahetamine keeruline, kuna minu soov jääda meditsiinivaldkonda ainult süvenes. Erialavahetuse protseduuriga kaasnevad toimingud mind ei hirmutanud, sest põhiline on iseenda püüdlus.
Nagu teada, selgub kõik võrdlushetkel. Kas oli raskem õppida bioanalüütikat või osutus õenduse eriala siiski suuremaks väljakutseks?
Olen arvamusel, et õpingud ülikoolis pole kunagi kerged, olenemata erialast. Kahtlemata tuleb igas valdkonnas, nagu ka kõigi õpingute puhul, ette selliseid keerulisi olukordi, millest arusaamiseks kulub rohkem aega ja jõupingutusi.
Levinud on arvamus, et enne õpingud, siis töö, ehkki maailmas levinud suunad ja praktika näitavad vastupidist. Hetkel Sa õpid ja töötad. Kas selline rutiin meeldib Sulle ja kuidas Sul õnnestub kõigega samaaegselt toime tulla?
Päris õpingute alguses, esimesel kursusel, tuli elada non-stop režiimil, ülepeakaela nii töös kui õpingutes. See oli veel enne koroonapandeemiat. Tuleb meelde, kui pärast öist vahetust sõitsin hommikul kooli. Vaatamata sellele, et oli raske, oli see siiski äge aeg. Selleks noorus ongi ja muidugi mõistetavalt ka kange hommikukohv. Covidi ajal läksime üle distantsõppele. Tänu sellele jõuan piisavalt aega pühendada ka tööle. Eriti hindan võimalust omandatud teadmisi rakendada praktikas igapäevasel tööl, aga ka seda, et väga palju õpin ma otse kolleegide käest. Teooria ja suuremahulise praktika kombinatsioon on parim võimalus eriala omandamiseks. Paindlik õppetöögraafik aitab tudengil säilitada tasakaalu õpingute ja töö ning teiste kohustuste ja huvialade vahel. Minule selline asjade korraldus meeldib.
Mis Sind õpingutes ja töös kõige rohkem motiveerib?
Kõige rohkem motiveerib mind see, et töötan oma erialal. Minu jaoks on alati olnud oluline saada spetsialistiks konkreetsel erialal, sest ma tean täpselt, millist tööd olen suuteline tegema ja et mul on selleks vajalik olemas ettevalmistus. See lihtsustab oluliselt erialaseid eneseotsinguid. Samuti on minu jaoks oluline perekonna toetus. Selles osas on mul väga vedanud. Minu vanemad toetavad täielikult iga minu otsust ja valikut. Nii saan kindlamalt oma eesmärkide poole liikuda, katsetada midagi uut ja mitte karta teha vigu. Kui rääkida argistest motivaatoritest, siis võin kinnitada, et tudengit innustab alati võimalus õpingute ajal raha teenida.
Kas toetad arvamust, et kunagi ei ole hilja õppida ja pole vaja muretseda võimaliku erialavahetuse pärast? Millist nõu saad anda nendele, kellel seisab sellise valiku ees ega suuda otsustada?
Toetan täielikult arvamust, et õppida saab igas eas ja et pole vaja tunda hirmu olukorra ees, kui tuleb teha vajalik elukutsemuutus. Oma kogemuse põhjal võin öelda, et on sisuliselt võimatu lõpetada edukalt õpingud ja saada heaks spetsialistiks, kui tead, et tehtud erialavalikut tuleb muutma. Võin soovitada kiiresti muutustele orienteeruda ja tegutseda, sest iga järgnev samm on läbimõeldum. Muidugi tuleks iga eelmist valikut võtta mitte läbikukkumise, vaid kui võimalusena suurendada oma kogemusi.
Meie vestluse alguses mainisid, et see pole kaugeltki mitte Sinu õpingute lõpp. Millised on Sinu edasised plaanid?
Haiglas töötamise ajal olen pidevalt suure huviga jälginud arstide tööd. Erakorralise meditsiini osakonnas, kus ma töötan, toimub alati midagi väga olulist, sest just sellesse osakonda saabuvad patsiendid, kes vajavad vältimatut abi. Vastavalt sellele on siin ka vastutus ja hõivatus kõrgemal skaalanäitajal. Näen, kuidas töötavad selle osakonna arstid, kui kiiresti nad reageerivad, võtavad vastu otsuseid, kuivõrd oluline on nende osa patsiendi elu päästmises ning seoses sellega on minu karjääri järgmine etapp õppida arstiks. See saab olema pikk ja keeruline, kuid ülimalt teadlik ja väärt teekond.
