Sel aastal pälvis Kohtla-Järve aasta ema aunimetuse meie kolleeg Tatjana Verhovskaja, kes töötab Ida-Viru Keskhaigla radioloogiateenistuses. Ta on kolme lapse ema ja ühe lapselapse vanaema.

 Õnnitleme Tatjanat toreda tiitli puhul ja toome siinkohal ära Põhjarannikus ja Severnoje Poberezhjes avaldatud intervjuu. 

Aasta ema Tatjana Verhovskaja alustab iga hommikut võimlemisega

Pühapäeval, 11. mail kell 13 kõlab Kohtla-Järve kultuurikeskuses emadepäevale pühendatud kontsert, kus kutsutakse lavale ka kõik aasta ema konkursil osalenud kandidaadid. Tänavu pälvis Kohtla-Järve aasta ema aunimetuse Ida-Viru keskhaigla radioloogiateenistuses töötav kolme lapse ema Tatjana Verhovskaja, kel on enda sõnul vaid üks soov: et tema lastel kõik hästi läheks.

Mida tundsite, kuuldes, et teid on Kohtla-Järve aasta emaks valitud?

Olin üllatunud. See oli ootamatu, sest mulle tundub, et ma ei tee midagi erilist ja minusuguseid emasid on palju. Aga väga meeldiv oli kolleegidelt, tuttavatelt ning muidugi oma lähedastelt häid ja sooje sõnu kuulda. Teades, et nad on minu üle uhked, tunnen veelgi suuremat vastutust. Tegelikult aga pole mu elus midagi muutunud − elan nii, nagu elasin ennegi.

 Kumb on teile olulisem − kas pere või töö?

Pere ja lapsed on alati esikohal, kuid naine vajab ka tööd.
Ma armastan oma tööd. Meil on tore ja sõbralik kollektiiv ning mulle meeldib inimesi aidata. Töötasin ligi 18 aastat nakkushaiguste osakonnas, nüüd olen juba kuuendat aastat Ida-Viru keskhaigla radioloogiateenistuse röntgenikabinetis tehniku abiline: kutsun patsiente sisse, aitan neil uuringuteks valmistuda... Haiglasse ei tule keegi niisama, igaühel on oma probleem ja ette tuleb igasuguseid olukordi. Seetõttu pean alati püüdma patsiente mõista, neid rahustada ning jääma ka ise stressiolukorras rahulikuks.

Mis on pereelus kõige tähtsam?
Kuidas kellelegi, aga minule lapsed. Lapsed tuleb üles kasvatada mitte selleks, et sul vanas eas keegi toeks oleks, ehkki seegi on oluline. Lapsed on võimalus tunda, et sina armastad ja sind armastatakse. Vanemate missioon on saata ellu väärilised inimesed. Jälgida, kuidas laps kasvab ja areneb, olla nii õnnestumistes kui ka ebaõnnestumistes tema kõrval. Aidata lapsel elus toime tulla − see ongi iga ema ülesanne.

Kas olete oma laste üle uhke?
Kahtlemata. Pojad on mul juba täiskasvanud. Nad on alati olnud aktiivsed spordipoisid ja kõvasti tööd teinud. Vanem poeg Vadim tegeles kooliajal aktiivselt korvpalliga. Oma esimese meditsiinihariduse omandas ta Kukrusel tervishoiu kõrgkoolis ning jätkas seejärel õpinguid Tartus. Praegu töötab ta kiirabibrigaadi velskrina. Keskmine poeg Artjom valis lapsena jalgpalli, praegu töötab ta ASis Tallinna Toiduveod. Nad mõlemad on töökad ja vastutustundlikud inimesed. Tütar Valeria õpib Maleva põhikooli 8. klassis. Tema tegeles alates kolmandast eluaastast peotantsuga, kuid pandeemia ajal oli sunnitud treenimise pooleli jätma, karantiini lõppedes aga hakkas harrastama hoopis korvpalli. Valeria on iseloomult liider ja tõeline tulesäde ning osaleb aktiivselt kooli- ja koolivälises elus.
Muidugi olen ma nende kõigi üle uhke.

Teie pojad on oma elukutse ise valinud?
Olen veendunud, et lapsed peavad oma valikud ise tegema. Katsetama, võib-olla ka vigu tegema, kuid leidma selle "oma". Ma pole kunagi kedagi sundinud − ehkki küll mitte kohe, on poisid ise oma tee leidnud ja mul on hea meel, et nad teevad just seda, mis neile endale meeldib.
Vadim läbis valitud erialani pika tee: töötas ja õppis. Nüüd näen, kuidas ta oma tööd hindab ja kõike jõuda püüab. Praegu on ta brigaadivanem.
Artjom õppis kaks aastat kokandust, kuid mõistis siis, et see pole tema eriala, ja läks informaatikat õppima. Nüüd elab ta Tallinnas ja tegeleb hoopis vedudega, kuid mulle tundub, et ta on kõigega rahul. Valerial on elukutsevalik alles ees.
Põhiline on see, et kõik, mida sa teed, oleks sulle endale hingelähedane − seda püüan alati ka lastele rõhutada.

Eeskujuks kogu perele 
Tatjana Verhovskaja kandidatuuri esitas Kohtla-Järve aasta ema konkursile tema õde Svetlana Volk.

"Olen siiralt uhke tema tugeva iseloomu, headuse ja töökuse üle. Tema elu on Kohtla-Järve linnaga lahutamatult seotud: ta on siin sündinud ja kooli lõpetanud, omandanud meditsiinihariduse ning töötanud juba veerand sajandit hingesoojuse ja pühendumusega tervishoiusüsteemis, teenides välja laitmatu maine ning kolleegide ja patsientide austuse.

Tema elus on olnud palju raskusi, kuid sellele vaatamata on ta oma lastest kasvatanud aktiivsed, haritud ja kohusetundlikud kodanikud, kes panustavad juba praegu Kohtla-Järve arengusse. Mul on siiralt hea meel, et seda rasket ja kõrvaltvaataja pilgule sageli märkamatuks jäävat tööd tunnustati. Tatjana on eeskujuks kogu me perele."

Minu teada pole teie endagi elutee päris sirge ja kerge olnud.

Töötasin viisteist aastat õmblusvabrikus ja läksin seejärel haiglasse tööle. Sugulased olid üllatunud − ehkki meie lähedaste seas on olnud palju meedikuid, olin mina lapsest saati alati verd kartnud. Kuid tegin sellise otsuse, sest kuidagi pidi ju elama − ületasin iseennast ja sain hakkama.

Töötasin nakkushaiguste osakonnas ja õppisin meditsiinikooli õhtuses osakonnas hooldusõe erialal. Kella 16ni olin tööl, sealt läksin kohe tundidesse. Puhkepäevi peaaegu polnudki, sest paralleelselt töötasin kolmel päeval nädalas narkosõltlastega. Koju jõudes panin lapsed magama ja kirjutasin kella kaheni öösel referaate − käsitsi, sest arvuteid toona polnud. Mõnikord ärkasin hommikul üles ega saanud kohe arugi, kuhu ma nüüd sättima pean − kas tööle või kooli?

Kuidas te sellisele rütmile vastu pidasite?
Aga mis valikuid mul oli? Pidin tööd tegema ja poegi kasvatama. Abiks on olnud sportlik karastus: nooruses tegelesin mitmevõistlusega ja saavutasin isegi meistrikandidaadi tiitli. Kahjuks sõitis mu treener ära Saksamaale, kuid sportimisharjumus on jäänud tänini: alustan päeva alati võimlemisega − kohustuslik harjutuste kompleks kestab 15-20 minutit. See annab energiat ja loob töömeeleolu. Sport on kasvatanud ka mu iseloomu − õpetanud visadust ja vastupidavust. Seetõttu olen alati tahtnud, et mu lapsed samuti sporti teeks.

Kui laps ei tegutse teie arvates päris õigesti, kuidas teda siis ümber veenate?
Nagu kindlasti igas peres, on ka meil olnud erinevaid olukordi. Õhtuti oleme palju vestelnud, püüdnud tekkinud olukordi arutada ja neile üheskoos lahendusi leida. Kuid see ei tähenda, et ma neile survet oleks avaldanud − lõppude lõpuks on nad ikka ise oma järeldused teinud. Kuid arvan, et nad on siiski võtnud kuulda nii mind kui ka isa − ehkki oleme temaga ammu lahus, on ta poegade elus alati osalenud.

Emal on alati palju tegemist. Kuidas tihedas graafikus lastele aega leida?
Olen püüdnud iga vaba minuti lastega veeta, õhtusöögilauas või enne magamaminekut oleme ikka igasugu sündmusi ja asju arutanud. Vanem poeg oli mulle nooremaga abiks, minu vanemad samuti, eriti isa − poisid lausa jumaldasid teda. Praegu on ta juba pensionil.
Meil on suur ja sõbralik pere. Mul on kaks õde, suhtleme perekonniti ja toetame üksteist.
Lihtne ei ole olnud, kuid oleme hakkama saanud. Saatus on mulle vääriliselt tasunud: kohtasin meest, kellest sai minu tugi ja kelle mu pojad samuti omaks võtsid. Õppisime Jevgeniga ühes koolis ja oleme nüüdseks juba 17 aastat koos, Valeria on me ühine tütar. Abikaasa on alati mu kõrval ja abistab mind kõiges − tal on kuldsed käed ja ta oskab kõike.
Muide, ma õpin praegu ka: veebruaris läksin eesti keele kursustele, sest tahan kõrgemat kategooriat saada. Täiskasvanuna pole kerge keelt õppida, kuid Valeria aitab − ta teab palju ja on alati mu kõrval.

Kas täiskasvanud lapsed jagavad teiega oma muresid?
Pojad kõike ilmselt ei räägi, sest ei taha mulle muret valmistada. Valeria aga on väga avatud, ta on nagu mu sõbranna.

Mida oma elukogemusest tahaksite lastele edasi anda?
Tundub, nagu oleksin neile juba kõike õpetanud. Neist on kasvanud lahked ja hoolivad inimesed, ja mitte ainult oma lähedaste suhtes − olen kindel, et nad ei lähe ühestki abivajajast niisama mööda.
Praegu on teil ilmselt rohkem vaba aega. Kuidas te seda veedate?
Meil on 12tunnine libisev graafik, seetõttu ei lange see alati teiste pereliikmete omaga kokku. Aga kui mul on puhkepäevad, helistame üksteisele, püüame kokku saada, sõidame koos kas kontserdile või suvilasse. Suvila kuulub küll vanemale õele, aga saame kõik seal kokku. Mulle meeldib ka roosidega jännata.
Pühade ajal koguneme ühise suure laua taha − mõnikord 15 inimest − ja teeme ka koos süüa. Loodan, et ka emadepäeval tulevad kõik siia ning saame üheskoos kultuurikeskusesse kontserdile minna.

Millised toidud teie perele meeldivad?
Me ei ole kaugeltki originaalsed: kartulisalat ja sült − muidugi enda valmistatud.

Millised on teie pere traditsioonid?
Ei midagi erilist: võimalust mööda peame koos pühi ja reisime − peamiselt mööda Eestit. Teeme üksteisele sünnipäeva või mõnel muul puhul toredaid üllatusi.

Mis on olnud kõige ootamatum üllatus?
Hiljuti kinkisid lapsed meile abikaasaga puhkuse Toila sanatooriumis.

Millest te emadepäeva eel unistate?
Suurim väärtus on sõbralik pere ja edukad lapsed ning minul on nad olemas. Unistus on mul üks: et lastel kõik hästi oleks. Pojad on oma elu juba rööpasse seadnud, mõlemal on hea abikaasa. Veebruaris tegi vanema poja pere mulle kaua oodatud kingituse − lapselaps Leon on nüüdseks kahekuune. Valerial on kõik alles ees, kuid usun, et temalgi õnnestub kõik soovitu − kindlasti aitame tal oma unistused ellu viia.

  Põhjaranniku info:

eestikeelne: Põhjarannik - Tellimine.ee

venekeelne: Severnoje Poberezhje - Tellimine.ee