Mis toob inimesed erakorralise meditsiini osakonda
Ida-Viru Keskhaigla erakorralise meditsiini osakonda (EMO) pöördub aastas pisut alla 30 000 patsiendi ehk keskmiselt 80 patsienti ööpäevas. 1/4 neist tuuakse kiirabiga, 3/4 pöörduvad ise – EMO jaoks oleks vastupidine suhtarv sobivam, sel juhul täidaks see eesmärki, milleks EMO just loodud on! Kui me räägime isepöördujatest, siis tullakse kõikide erinevate tervisemuredega, mis ulatuvad eluohtlikest seisunditest, näiteks äge südamelihase infarkt või väiketraumadest kuni kergete või pikaajaliste kaebusteni. Tüüpilised kerged või kroonilised haigused, millega pöördutakse on viirushaigused, seljavalu, liigesvalud ja teised kroonilised valud, kõrge vererõhk, kõrvetised, kõhukinnisus, isutus, väsimus, unehäired, nahalööbed, kuulmislangus jmt. Kõikide eelnimetatud muredega tuleb tegelikult pöörduda perearsti poole. Toon siinkohal ära drastilisemad näited: 6 kuud seljavalu; mitu aastat episoodiline kõhuvalu; pool tundi palavik 37,5; 2h tagasi tekkis kõhuvalu, mis läks ise üle; raamatut lugedes käis käes krõps; tahaks UH või KT uuringut; eriarsti vastuvõtt on 2 kuu pärast, ma ei jõua niikaua oodata; perearsti vastuvõtt on alles homme; tulin õhtul siia; tõin lapse/mehe EMOsse, laseks ennast ka üle vaadata jne. Vahel tullakse otse perearsti vastuvõtult või teise haigla EMOst sama probleemiga, või näiteks kui juba järgmisel päeval on eriarsti vastuvõtt sama mure tõttu. Muidugi tullakse ikka ka päris erakorraliste probleemidega - värsked traumad (haavad, murrud, põletused), ägedalt tekkinud tugevad või tunde kestvad valud, ägedad allergilised reaktsioonid, ägedalt tekkinud õhupuudus või hingamisraskus jmt. Kiirabiga toodud patsiendid on üldiselt erakorralised ja neist ca 50% me hospitaliseerime.
Ülekoormus – krooniline probleem või süsteemi puudujääk
EMOde ülekoormus on aastaid kestnud ja on iga aastaga süvenev probleem. Kui esimesed EMOd ehitati, siis põhiosa olid jälgimisruumid, elustamissaalid, sest arvati, et isepöördujaid on vähe - rasked haiged tulevad ju ikka kiirabiga, mitte ei kõnni omal jalal uksest sisse. Ooteruumid olid väikesed, läbivaatuskabinette oli paar tükki. Täna on EMOd sunnitud suurendama isepöördujate ala, sest haiged lihtsalt ei mahu ära. EMO ülekoormuse üks põhjus on väga lihtne - EMO on kõige mugavam, lihtsalt ja kiirelt kättesaadav arstiabi teenus, kuhu saab pöörduda igal ajal mistahes murega, kus saab kohe teha analüüse ja uuringuid, saab kohe kõik vastused, saab erinevate eriarstide konsultatsiooni, saab raviplaani ja retseptid ning seda kõike mõne tunni jooksul. Mitte kuskil mujal ei saa nii lihtsalt ja kiiresti kõik tehtud. Aga ütlen ka kohe, et kui patsiendi probleem ei ole erakorraline, siis tegelikult piirdub EMO visiit enamasti õe või arsti vestlusega. Seda probleemi, et inimesed ei teaks, millise murega kuhu pöörduda - kas perearstile või EMOsse, seda on tegelikult vähe. Aastaid on olnud sellekohane teavitus, räägime seda palju EMOs ja kiirabis, perearstid räägivad seda. Reeglina inimesed teavad, aga nad valivad enda jaoks mugavama ja kiirema variandi. Sageli väidavad patsiendid ka seda, et nad ei saa oma perearsti kätte, perearst on puhkusel või järjekord on perearstil kaks nädalat või nende perearst ei tee nagunii mitte midagi vmt. Ilmselt see vahel nii ka on, aga vahel ka ei räägita tõtt. Teine põhjus on vananev ühiskond, meil on palju eakaid inimesi, kellel on sageli ka mitu haigust ja need haigused kipuvad süvenema või nad saavad uusi haigusi, põevad neid raskelt ja satuvad sagedamini arsti juurde. 80- ja 90-aastased patsiendid on täna igapäevased EMO külastajad. Muud põhjused on võib-olla vähem tähtsad.
Saatekirjaga EMOsse - plussidest ja miinustest
Seda on EMO, kiirabiarstid ja meie selts palju arutanud, aga häid lahendusi ei ole. Lahendus, mis võib esmapilgul või ühest vaatenurgast tunduda hea, võib teisest vaatenurgast olla halb. Alustati teavitustööga, millise murega perearstile, millisega EMOsse. Inimesed said küll teadlikumaks, aga mitteerakorraliste patsientide pöördumine ikka kogu aeg suureneb. Seejärel otsustati tõsta oluliselt visiiditasu, et inimene enne mõtleks, et kui tal on vähemtõsine probleem, siis ta võiks pöörduda tasuta perearstile, selle asemel, et minna 20 euro eest haigla EMOsse. Jah, teisest küljest on oht, et kellegil ei ole hetkel
seda raha võtta ja seetõttu ta EMOsse ei lähe, kuigi tal on tõesti tõsine tervisemure. Ma ei tea selliseid juhtumeid, aga oluline on teada, et kui patsiendil on nii tõsine probleem, et ta jäetakse haiglaravile, siis EMOs temalt visiiditasu üldse ei võeta. Seega ei tohi küll 20 euro puudumisel karta tõsise murega EMOsse pöörduda - EMO ongi tõsiste tervisemurede jaoks. Samuti on visiiditasu osas päris palju soodustusi ja suur hulk inimesi maksab 5, mitte 20 eurot. Täna veel ei saa öelda, et 20 eurot oleks EMOsse pöördumisi mõjutanud. Aga ma usun, et see vajab palju rohkem aega, inimesed peavad harjuma ja tekkima uus kogemus. On ka seda arutatud, et EMOsse pääseks ainult kiirabiga või perearsti saatekirjaga. Ma isiklikult näen siin rohkem probleeme kui lahendust. Eesti vanim EMO on tegutsenud 25 aastat, inimesed juba teavad seda, on harjunud sellega. Kui tuleb inimene omal jalul EMOsse ilma saatekirjata, aga tal on tõsine terviseprobleem, siis ukselt me teda tagasi ju ei saada. Ja isegi kui tal ei ole tõsist tervisemuret, siis selleks, et seda välistada, peab ikka õde või arst teda ära kuulama ja vajadusel ka läbi vaatama. Lisaks võib tõesti olla tegemist perearsti halva kättesaadavusega, on ette tulnud, et ka mõned perearsti saatekirjad pole põhjendatud ja võimalik, et suureneb ka patsientide surve perearstidele, et nad nõuavad saatekirja ka põhjendamata vajaduse korral. Lisaks suureneb sellega ka perearstide koormus, kui nad peavad erakorralistele haigetele hakkama koostama saatekirju, selle asemel, et haiged pöörduksid ise otse EMOsse.
Rangem triaaž ja uued valveperearstikeskused: pääse või piirang
Kui triaažiõde "saadab patsiendi ära", siis ta vormistab talle õe vastuvõtu. Aga ega õe vastuvõtt EMOs ei vähenda meie koormust, see vähendab arstide koormust ja ilmselt natuke ka ooteaegasid. Aga seeläbi õdede koormus suureneb või peab õdesid rohkem tööle võtma. EMOde rahastus on selline, et riik annab kindla hulga raha ja ütleb: saage selle summaga hakkama. Aga meie ei saa hakkama, meie töötame aastaid kahjumiga, riigil raha juurde anda ei ole ja meie kulud katavad teised haigla osakonnad.
Peremeditsiini osas väga sõna võtta ei taha, ma ei tea täpselt, millised on nende võimalused. Ma kujutaks ette, et kui perearstikeskus oleks avatud 9.00 – 20.00 igal tööpäeval ja nädalavahetusel ka paar tundi, seal töötaks mitu arsti ja ma võin registreerida ükskõik kelle juurde, ehk kellel on vaba aega, kui samas majas saaks teha ka analüüse ja lihtsamaid uuringuid ja vastused saaks ka samal päeval, siis ma ei tea, tunduks küll väga mugav. Tegelikult neid EMO ülekoormuse vähendamise lahendusi eriti ei ole. On küll mõttepoegasid, et kui teeks nii või naa, aga siis tekib kusagil uus probleem. Ja EMO ülekoormus ei ole ainult Eesti probleem, sama mure on kogu Euroopas. Unistada ju võiks, et kui patsiendid läheksid või saaksid alati õigel ajal õige arsti juurde ja kõik õed ja arstid saaks teha oma tööd, siis oleksid kõik õnnelikud ja rahul.
Kuidas EMO töökoormust vähendada?
Kui ma teaks, siis ma ütleks. Viimastel nädalatel on meedias päris palju juttu sellel teemal ja pealkirjadest jääb kohati mulje, et EMOd püüavad patsiente ära saata ja neist lahti saada ja nende pääsu EMOsse piirata. Tegelikult me tahame, et mitteerakorralised patsiendid, kes ei vaja käsitlust EMOs, pöörduksid oma perearsti poole ja saaksid rohkem abi ka mujal ambulatoorses meditsiinis. Miks me seda tahame? Sest EMOd on ülekoormatud ja seda suuresti mitteerakorraliste haigete tõttu. Miks see halb on? Sest erakorraliste haigete käsitlus viibib, personalil ei ole piisavalt aega nendega tegeleda ja nendesse süveneda, personal on väsinud, tülpinud, töö käib nagu konveieriliinil, kiirustamise ja väsimise tõttu võivad tekkida vead ja konfliktid. Haigeid tuleb kogu aeg EMOsse juurde, aga ära ei liigu, arste on vähe, noored arstid ei taha EMOs töötada, tudengid ütlevad, et sellist tööd ma küll tegema ei hakka, valin mingi normaalse eriala. Tegelikult on erakorraline meditsiin ka väga normaalne eriala, meil on väga põhjalik ja huvitav residentuur, me oleme erakorralise meditsiini arstid ja me tahame tegeleda erakorralise meditsiiniga. Me ei suuda ja ei jõua tegeleda kogu meditsiini ja sotsiaalsete probleemidega. Lõpetuseks toon näite valvetööst: kiirabiga toodud polütrauma, raskes seisundis, hulgivigastused, stabiliseerime ja uurime haiget, tund aega kiiret ja tõsist tööd, särk on higine, pulss on kiire, adrenaliin möllab, meeskond on hea, kõik pingutavad, haige liigub operatsioonituppa. Lähed jood klaasi vett, kirjutad ja lõpetad saali haige loo. Vaatad arvutist patsientide nimekirja. Lähed ja kutsud läbivaatustuppa rohelise haige, kirjas on, et seljavalu 3 nädalat. Pahur patsient astub uksest sisse ja pahandab kõva häälega: "No on teil siin alles bardakk, ma juba 2 tundi ootan ..."
Markko Jalas
Ida-Viru Keskhaigla EMO juhataja
Foto: IVKH EMO, autor Maila Meldre