Anestesioloogia- ja intensiivravikliiniku õendusjuht Valentina Kartašova

COVID-19 kestva pandeemia lahutamatuks osaks on paratamatult ka raskes seisundis haigete intensiivravi. Anestesioloogia- ja intensiivravikliiniku õendusjuht Valentina Kartašova vaatab esimese koroonalaine ajaperioodi tagasi ja meenutab, mis aitas intensiivravimeeskonnal raskes seisundis patsientide raviga paremini hakkama saada.

Millised olid suurimad raskused, mida pidite ületama, et olla valmis COVID-19 haigete intensiivraviks?
Kõigepealt oli oluline välja koolitada personal ning komplekteerida meeskond. Siin olid omad piirangud – näiteks vanuse poolt riskigruppi kuuluvaid töötajad ei saanud COVID-19 haigetega tegeleda. Personali pidi jätkuma mitmes erinevas kohas töötamiseks: operatsioonituba, COVID-intensiiv, mitte-COVID-intensiiv, RIO (respiratoorsete infektsioonhaiguste osakond) intensiiv eraldiseisvas V-korpuses.
Omaette keeruline projekt oli uute intensiivravikohtade avamine V-korpuses, mis on oma olemuselt tavaosakond. See oli kiire periood, kus oli palju mõtlemist, lahenduste otsimist ja seadmete liigutamist ühest majast teise. Ka töötajatele oli uutes tingimustes töötamine alguses harjumatu.

Mida mõtles ja tundis personal, kes töötas kõige raskemas seisundis haigetega?
Loomulikult oli see aeg erinevate emotsioonide poolest väga tihe. Ühelt poolt püüdsime säilitada optimismi, kuid kindlasti käisid meil kõigil aeg-ajalt peast läbi ka ärevad mõtted – kas kaitseriietus
tegelikult kaitseb ja kui agressiivselt haigus ikkagi levib. Õed on öelnud, et pinget tekitas see, et tuli pidevalt oma käitumist kontrollida: näiteks mitte puudutada oma nägu, kuid ajapikku muutus ka see harjumuseks. Pärast 3-4 tundi maski kandmist olid näol lamatised. Nägime oma silmaga viiruse laastavat mõju: hommikul võis patsient juttu rääkida ja iseseisvalt süüa – lõunaks oli ta juba intubeeritud ning kunstlikul hingamisel. Või siis, kui ühel päeval tehtud röntgenülesvõttel olid patsiendil kopsud, aga järgmine päev enam ei olnud. Siiski sai kogeda ka positiivseid emotsioone, näiteks kui haiged tulid omal hingamisel Tartust tagasi ja hiljem sai näha linna peal liikumas neid, kes olid olnud raskes seisundis.

Kas tuli partnerite ja meeskonnaliikmete vahelise koostöö korraldamises midagi teisiti teha?
Kuigi tegime ja vajadusel teeme koostööd Tartu Ülikooli Kliinikumiga ja meil on võimalik intensiivravivajadusega patsiendid Tartusse suunata, siis selleks, et haige üleviimiseks ette valmistada, on vaja kohaliku intensiivravibrigaadi tööd. Brigaadi ülesanne on haige stabiliseerida ning viia üle kunstlikule hingamisele.
COVID-haigete ravi puhul võivad tööülesanded meeskonnas jaotuda tavapärasest erinevalt. Kuna kontakte haigetega nakkusalas püütakse minimeerida, siis tuleb ühel inimesel, kes „punasse tsooni“ läheb, teha ära võimalikult palju tegevusi. Nii võib juhtuda, et hooldaja täidab õe ülesande või arst teeb mõne hooldustoimingu. Tänu ladusale koostööle meedikutega teistest osakondadest oleme teinud ja teeme ka praegu kõik vajaliku, et tagada raskes seisundis patsientidele kvaliteetne elutalitlus.