Haldusteenistuse abitööline Igor Škubel 

Haldusteenistuse abitööline Igor Škubel on kirglik spordifänn - tema spordisaavutuste kollektsioonis särab üle kolmesaja medali ja auhindade sadu ei näi lõppevat! Vestlesime Igoriga ja küsisime, kuidas ta nii palju medaleid sai, milliste spordialadega saab ta igavesti valssi tantsida, kas sport on tema jaoks tervis või ilu ja kuidas ta motiveerib teisi samme lugema.  

Kui kaua te olete töötanud Ida-Viru Keskhaiglas ja millisel ametikohal?

Haiglas töötan juba kolmandat aastat. Töötan haldusteenistuses majandusala abitöölisena.

Mis teile meeldib Ida-Viru Keskhaiglas ja teie töös?

Enne haiglasse tööle asumist töötasin ma kaua aega kaevanduses. Võin öelda, et mulle meeldib töö haiglas - siin ei ole seda tolmu, mis on kaevanduses "püsikunde", mul on vaikne tööruum, mida jagan oma hea kolleegiga, ja siin on mõnus atmosfäär.

Teie kabinetti sisenemisel torkab kohe silma medalite rohkus. Millised need autasud on? Milline neist on teile eriti kallis ja miks? Palun rääkige oma esimesest autasust.

Medalite arv kabinetis ületab 300. Paljud neist autasudest sain ma nooruses, kuid kahjuks ei õnnestunud kõiki neid säilitada. Medalid kinnitavad minu saavutusi erinevatel spordivõistlustel. Enamik medaleid on seotud minu osalemise ja võitudega jooksu-, triatloni- ja suusatamisvõistlustel. Lisaks leidub minu kirjust kollektsioonist auhindu ka laskesuusatamises ja teistes segaspordialades silmapaistate tulemuste näitamise eest. Need medalid olid pikka aega hoitud minu keldris, sest ainult seal õnnestus mul nikerdada vaba ruumi. Muidu oleksin pidanud oma korteris planeeringut muutma ja lisatuba meisterdama. Kuid ühel hetkel otsustasin need tööle kaasa võtta, et kaunistada näotuid valgeid seinu kabinetis. Iga autasu omab minu jaoks erilist tähendust ja meenutab minu spordisaavutusi ja visadust. Ühe konkreetse medali väljavalimine kõigi kabinetis olevate hulgast on väga keeruline, sest iga neist on omal moel eriline. Eriti väärtuslikuks sai minu jaoks medal, mille võitsin absoluutsetel triatlonivõistlustel. See oli eriline hetk minu spordikarjääris, ja oli rõõmus näha, et visad treeningud ja ettevalmistus andsid nii suurepärase tulemuse. Kahjuks ei suuda ma täpselt meenutada oma esimest medalit, kuna mõned minevikumomendid on juba mälust kustunud. Siiski eeldan, et see medal anti mulle osalemise eest mõnes mängulises spordialas, võib-olla jäähokis või jalgpallis. Mängulised spordialad saavad sageli alguspunktiks paljudele, kes esmakordselt sukelduvad spordimaailma.

Kas olete alati spordiga tegelenud? Millised spordialad teid köidavad ja miks?

Lapsepõlves alustasin oma sporditeed mänguliste spordialadega, nagu jalgpall ja jäähoki. Need meelitasid mind oma dünaamika ja meeskonnatööga. Hiljem avastasin enda jaoks põneva jalgrataste maailma. Minu huvi jalgrattasõidu vastu oli eriline ja tänaseni tähistab üks minu esimesi jalgrattaid juba 50-aastast juubelit! Selle jalgrattaga olen reisinud naaberriikidesse ja osalenud paljudel jalgrattasõitudel üle Eesti, läbides sadu kilomeetreid vahemaad. Näiteks aastal 2001 tähistas spordikogukond "Kalev" oma 100. juubelit ja ma võtsin koos teiste osalejatega ette jalgrattamatka Narvast Tallinna, et õnnitleda kogukonnaliikmeid pealinnas. Isegi praegu eelistan ma tihti tööle jalgrattaga sõita. Samal ajal hakkas suusatamine mulle huvi pakkuma, mis võimaldas aktiivne olla ka talvisel hooajal. Julgen öelda, et oskan hästi suusatada ja nooruses osalesin isegi Euroopa talimängudel Rootsis, kus kogunesid Euroopa edukaimad suusatajad ja biatlonistid. Oma spordikarjääri tipus proovisin kätt ka triatlonis, ja see spordiala paelus mind kohe oma kontseptsiooni ja mitmekesisusega. Kui alustasin triatloniga, leidsin, et minus oli ärganud veelgi tulisem kirg spordi vastu ning ma naudin siiamaani iga treeningut ja võistlust. Paar aastat tagasi tegin isegi 4-5 võistlussõitu nädalas, kuid nüüd olen rahulikumaks muutunud ja võin endale lubada isegi terve kuu ilma võistlusteta olla, kuid terve kuu ilma treenimiseta ei suuda ma kuidagi eksisteerida. Ma tõesti naudin sporti - see sobib mulle kui lusikas suhu.

Milline valem on teie südamele lähemal: inimene + sport = tervis või inimene + sport = ilu? Miks?

Ausalt öeldes on terve elu ühte valemisse kinni jäämine raske. Sporti võib muidugi teha nii oma tervise kui ilu heaks. Arvan, et mõlema kombinatsioon ongi kuldne kesktee. Oluline on koormusega piiri pidada. Mõõdukas koormus, pikemad pausid spordisessioonide vahel ja positiivne ellusuhtumine turgutavad mõnusalt keha ja vaimu. Nagu öeldakse, terves kehas terve vaim. Kas see polegi tõeline ilu? 

Kuidas motiveeriksite inimesi pöörama rohkem tähelepanu aktiivsele eluviisile?

Ma saan inimesi innustada ja motiveerida aktiivsele eluviisile omaenda eeskujuga. 64-aastasena tunnen end suurepäraselt ja arvan, et näen hea välja tänu oma sporditegevusele! Sooviksin, et ilm meie piirkonnas hellitaks meid sagedamini kuivade ja soojade päevadega, mis on ideaalsed aktiivseks vaba aja veetmiseks, sest hea ilmaga paranevad meeleolu ja enesetunne märgatavalt. Ida-Virumaal on mitmeid suurepäraseid kohti spordiga tegelemiseks. Suusaharrastajana meeldib mulle eriti meie spordikompleks Pannjärvel. Lisaks on jooksmiseks ja jalgrattasõitudeks võimalik valida kodukandis mis tahes sobiv koht - oluline on tahe!